Ma ei ole kindlasti ainuke ega ka viimane kes on tundud seda kogemust kuidas astud bussi-trammi või ükskõik millisesse ühistransporti kus on sinuga koos PALJU vanainimesi. Jah just nimelt neid 'mutikesi', sest üldiselt ei ole need meessoost isikud, kes juba siis trügima hakkavad kui buss alles uksi avama hakkab. Aga vahepeal on olukord isegi veel hullem, näiteks ükskord kui ootsin Lasnamäe bussi, tükk aega seisin juba sellises kohas kust lihtsalt hea bussile astuda on. Kui buss ette jõudis, oli mul ees-taga ja kõrval nii palju mutikesi, nagu oleks ma ise kuskile ära eksinud. Buss avas uksed ja sõda läks valla, kõrvalt lükkas üks mutike mind, et esimesena bussi saada, siis teisepoolt kelle otsa ma koperdasin suksas rusikaga vaikselt ja plärises omaette, issand kuhu sa ronid? Nagu mul oleks olnud kuskile minna, tagant omakorda veel üks mutike surus selga, et siis läbi minu bussi minna või kuidas? Kui mõtlesin, et okei nüüd ma saan lõpuks kuidagi bussi mindud siis lendas üks noor ema oma lapse vankriga mulle jalgadesse, umbes nagu ma oleksin mingisugune ülekäigurada, millest lihtsalt üle sõita. Ega see sõja kolonn kiiremini liigu, kui te teistele sisse põrutate aga ma tõesti ei tea mis nende inimeste peas toimub. Ühest peatusest ei lähe tervet bussi täis ja kuna see on Hobujaama siis üldiselt pole see buss sel ajal eriti täis ka. Aga mutikesed ainult suudavad joosta oma istekohale aga seista küll ei suuda. Vanainimene, saame aru kõik, et oled vana ja ei jaksa aga noored on samamoodi, väsinud, raske päev ja peab isegi päev otsa seisma vahest ja koguaeg rabama. Vanemad inimesed võiksid meid noori ka mõista, et me pole kuigi erinevad neist. Meil ka valutavad kohad, teeme tööd ja käime igalpool. Tore on näha ainult neid vanainimesi kes ei roni läbi sinu bussidesse ja suhtuvad inimestesse võrdselt, vot sellistele pakuks alati istet, paljud neist isegi ei soovi istuda.Aga need rahmeldajad, need veel vaatavad sulle lolli näoga otsa, et mis istud siin, paku istet, ise trügis just mõni minut tagasi läbi sinu ja rusikatega kopsates vastu selga. Tavaliselt vaatan tuima näoga neile otsa või vaatan rahulikult oma telefoni edasi, et neid vältida ja sama ülbelt vastata.
Nad jookseks nagu viimse leiva järgi, et kes viimasena jõuab see ilma jääb, see on lihtsalt kohutav.
No comments:
Post a Comment