New year, same me

Ära unusta ära, et iga asja taga on karma, sa ei pruugi seda tähele panna aga see tuleb ikka.
Kui ma juba esimeses lauses ei maininud, küll ma siis teises mainin, et käin nüüd uhkelt ja lõppude-lõpuks ka autokoolis, kõigest viis kuradima kuud läks aega, et leida endale autokool, kuhu kohale minna ja mis üldse sobiks. Kõige suurem ehmatus sellele pilgule olid need viis musta-tume ja hele rohelises mundris mehed, kes ukselt sisse kiigates sees istusid, arvates, et oled sattunud valesse kohta, hoopis kaitseliitu riiki kaitsma.Kui eelmisest postitusest on ligi 10 päeva möödas, siis kavatsengi seda kena rutiinset korda niiviisi ka jätkata, et ia 10 päeva jooksul hiljemalt peab postitus lagedale viskuma, et mitte oma lubatud uut blogimist tühjaks auguks jätta.
Ma seekord ei hakka rääkima oma kallitest heidikutest, kadedatest põrsastest ja lollakatest inimestest, kel on lihtsalt liiga igav.

Tahaksin rääkida hoopis sellest, kui väga armastan ma inimestele otseselt kriitikat sülitada ehk just oma arvamust paisata, kuid inimesed näevad selles suurt konkurenti alati ja peavad oma põrsa sõrmed liikuma ajama oma humoorika kriitikaga, miks just humoorika? Sest ma naeran küll igakord.
Või hoopis sellest, kui persses on üks unerežiim, lähed magama väga vara ja tõused ikka viis tundi hiljem enne kooli, lähed magama väga hilja, magad lausa 16h järjest. Minu uni on rikutud, ma ei saa kontrollida normaalselt seda, millal ma magama jään või lähen, see tuleb ise ja süstib mulle unetust kohe.

Kuid ma võiksin rääkida hoopis sellest, kuidas on mul vedanud, et mul on nii hea inimene kõrval, kes lihtsalt teeb kõik selleks, et sul oleks hea ja, et sa ei läheks magama halva tujuga, vaid hoopis parima tujuga üldse.Varsti on saamas neli kuud, neli õnnelikku ja parimat kuud, ma ei tee enam nalja, ma teen hoopis tõsist nägu ja hoian naeru kinni, sest olen väga õnnelik, et mu kõrval on just selline inimene nagu ma olen otsinud ja mitte midagi ei ole, mis teeks mulle vaimselt haiget, ma mõtlengi just seda põrgulikku nutmist, lõugamist ja valu, mida ma kannatasin kõik need ajad enne teda.
Selline tunne nagu oleksin madu, kes jätab oma vana kihi maha ja läheb uuega edasi ja ma veel arvasin, et see ei ole kunagi võimalik.

Tahtsin veel siia kirja panna, et kasuisa ostis lõpus Porche Carrerra ära ja kevadel hakkab üks vuramine pihta, kui ma lõpuks oma load sõrme saan siis loodan, et peale oma pisikese nunnu getzilõusta saan ma ka jeebi seljas käiku vahetada ja kõrgustes trippida EHK!? Ja vähe ei oota seda sügise aega, et saaks lõpuks endale teise telefoni soetada, sest vanemad viskavad endale õun kuus näppu, vb?Mina nt juba ootan iPhone 10't, enam see paremaks ei lähe.